|
Kui oled elanud teadmatuses. Kui oled olnud pime kõige suhtes. Kui pole leidnud midagi, mis andnuks elule mõtte. Ning kui siis oled läbi kord murdnud sellest surnud ringist. Kui oled saanud nägijaks, kui oled leidnud endas kõrgemad tunded. Kui tunned, et elad. Ja kui siis avastad, et su ümber ei ole kübetki headust, et su silmi ei paita päiksekiir, vaid see, mida näed, on ainult valu, on vaid jäisus, kalkus kägistab su hinge. Siis tekib näole tige irve. Kaob hingest pisimgi rõõm. Viimane raas headust põleb südames tuhaks. Siis tõuseb käsi rusikasse, silmad selginevad suunatuna pilkasesse pimedusse. Algab teekond kaugusse. Teekond sinna, kuhu ei järgne keegi. Teekond, mille lõpp on kõige algus. |