Nii-nii. Eesti ambientmuusikahuvilised võivad õnnest nutta: tund aega
kodumaist süngust ja ahastust!
Kuigi ma pole suurem asi ambienti ja muu säärase mittemetalse muusika
hindaja, julgen sellele projektile anda väga hea hinnangu. Sest Verised
Naised mõjub tõesti rusuvalt. Kui sellesse süveneda, kaob pikapeale ka kõige
rõõmsam tuju. Verised Naised ei ole agressiivne ega ähvardav - pigem on siia
valatud projekti vaimse isa, tallinlasest muusiku, Lunastaja sisemaailm.
(Tõe huvides peab mainima, et olen teda näinud ka naeratamas, aga see võis
olla ka halvasti maskeeritud valugrimass.)
Kui arvestada seda, et "Tühjus" on Lunastaja esimene katsetus, siis ei
tahagi miinustoone üles võtta. Kuna aga ambient lausa nõuab negatiivsust,
teen seda siiski.
Miinuspooleks on ühe ja sama meeleolu kantimine loost loosse. Oleks oodanud
rohkem erinevaid tundeid ja meeleolusid. "Tühjus" on täis tühjustunnet,
ahastust ja nostalgiat. Aga äng, raev, meeleheide? Sama kehtib ka lugude
tempo ja ülesehituse kohta - kõik on liiga ühetaoline. On arusaadav, et siin

mängivad oma osa ka tehnikavõimalused, aga ikkagi.
Viimane kivi. Lugude pealkirjad "Teekond tühjusesse", "Valu ja pimeduse must
auk on mu hing", "Kustunud", "Unistus õnnelikust surmast", "Vaevatud" ja
"Tühjus" on liiga ühetaolised. Kui selline ongi Lunastaja sisemaailma
probleemide tuumik, siis ei peaks tal küll kurb tuju olema. Minul oleks kohe
lisada paar lugu, nagu "Rahapuudus" või "Ei tahaks minna tööle".
Kokku võttes: tehtud on tubli töö. Kui seda kassetti saaks raha eest, siis
ostaksin selle kõhklemata. Sest Verised Naised on nii-nii kurb.

(Badgod)